22. aprillil tuleb kunstioksjonile esmakordselt videoteos. See on Jaan Toomiku 2 minuti pikkune „Untitled“ aastast 2001.
Eesti kunstioksjonite fookus on senini olnud pigem tagasivaateline, alguses nö Pallase-keskne, kuid aegreas samm-sammult edasi liikunud. Nüüd on Vaal toonud Eestis esimest korda oksjonivalikusse videoteose. Selle video on omandanud nii Kumu kui Kiasma ja viiest originaaleksemplarist viimase on Toomik soovinud tuua koduturu ergutamiseks oksjonile.
Oksjonil on ka Kaido Ole, Miljard Kilgi, Raul Rajangu teosed, kes samuti positsioneerusid „ülbetel üheksakümnendatel“ ning kellega on olnud alati rõõm jagada loovat energiat nii kunstiväljal kui kunstiskeenel.
Kaido Ole, Raul Rajangu ja Jaan Toomiku teoste juurde on Armin Kõomägi kirjutanud kolm novelletti:
Sa annad inimesele viigipüksid, särgi ja läikima löödud kingad. Sedaviisi paistab inimene ju päris ontlik, mööngem. Seejärel satub tema ette keegi väiksem, keegi, kellele saab turvaliselt ülalt alla vaadata. Ja juba ilmubki inimsuule muie, tema ajus ärkab keegi, kellest ei ole ilus rääkida ja kelle olemasolu on isegi piinlik omaks võtta. Nüüd pole palju enam vaja. Niipea kui pildile ilmub roheline märklaud ja mõned tulirelvad, on edasine stsenaarium otsustatud. Koolikiusamine või sõda, vahet pole, nad mõlemad sünnivad sellest samast vaevunähtavast muigest.
Kui me ütleme, et kellelgi oli õnnelik lapsepõlv, siis see on alati möödalask. Kuidas me saame näha teise sisse, kuidas me saame taganeda aega, kus me pole kunagi olnud? Lapsepõlv on alati õnnetu allajäämine täiskasvanute diktaadile.
Täiskasvanu on see, kes paneb lapsele selga küsitavad riided, seob pähe naeruväärse lehviku. Annab talle kätte relvad: pintsli ja värvid. Joonista! nõuab täiskasvanu. Joonista õigesti! Ma näitan sulle, milline peab välja nägema muhe vunts või trimmis tuhar. Joonista minu pealt, siis õpid õigesti elama.
Otsimist ei tohi kunagi lõpetada. Eriti olukorras, kus inimkonna kollaps on vaata et käeulatuses. Selleks et leida lõpuks tasakaal looduse ja inimese vahel, tuleb üles leida keskkoht. Maailma keskkoht ja inimese oma samuti. Siis tuleb need keskkohad nööripidi üksteise külge kõvasti kinni siduda. Surmasõlmega. Nüüd on inimene nabanööri pidi uuesti oma sünnitaja küljes. Karistuseks ja õppetunniks. Ning kui ta ka niiviisi tasakaalukalt käituma ei õpi, läheb tagasi mulla sisse oma bakteritest esiisade seltsi. Ükski sünd ei garanteeri õnnelikku lõppu.
Oksjonitel on nüüd igati omal kohal ka õhin ja otsingulisus, mida pakuvad kõige nooremad autorid. Neid on seekord koguni paarkümmend, mis ilmestab ennekõike kunstituru muutunud dünaamikat ja meie valmidust olla jätkuvalt selle üheks eestvedajaks.
Kokku tuleb Vaal galeriis kahel päeval enampakkumisele 150 kunstiteost, sealhulgas 3 skulptuuri.
Põnevat oksjonihooaega!