Nõukogude okupatsiooni perioodi võtab järjest enam kokku sõna ’postkoloniaalne’. Eelkõige pakub uus tähistamisviis huvi kultuuris ja kunstimaailmas.

Vaatepunkti muutes näeme, et postkoloniaalsed suhted pole esmajoones vastanduvad ega ka koostööle osutavad. Täpsem oleks neid kujutada kaasaelamise suheteks, kus kamandamine ja selle subjekt peavad jagama ühist eluruumi. Sel põhjusel teevad allasurutud vastuolulisi avaldusi, esitades avalikkuses üht seisukohta, aga samas põranda all võtavad palju ründavamaid positsioone. Seega oleks ebaõige vaadelda postkoloniaalseid suhteid üksnes vastandumise kategooriates ja võimude absoluutse ülemvalitsuse kaudu, st kahe binaarse opositsiooni kaudu, mida tavaliselt kasutatakse protestiliikumiste analüüsiks, aga ka massilise mitteallumise vaatluseks. Teooria on tekkinud Aafrika ja nõukogude kogemuste analüüsi tulemusena: selle järgi ei koosne postkoloniaalne keskkond ühest, vaid mitmest erinevast avalikust ruumist, millest igaüks käitub isikliku loogika põhjal ja vajadusel suudab omaks võtta ka teistsuguseid loogikaid või aktiviseerida uusi kontekste. Postkoloniaalne subjekt peab oskama sellisel kontseptuaalsel turul suhelda, samamoodi peab postkoloniaalne subjekt tulema toime erinevate identiteetide juhtimisega iseendas – vastavalt vajadusele.

Kui eksisteerib nähtus nagu postkoloniaalne subjekt, on ta avalikult nähtav ainult seal, kus ristuvad kaks aktiviteeti: esiteks, tavalised igapäevased rituaalid, mis toetavad kamandamise institutsionaliseerumist fetiši kujul, millega subjekt on seotud, ja teiseks, subjekti võimete realiseerimine mängus, tema huumorimeeles – see, mis teeb ta mängivaks inimeseks. Selline nähtavalt ristuv praktika lubab subjektil oma identiteet kinnitada ja seda esitada pidevalt vahelduval kujul – sel teel ollakse sõltumatud sellest, kas subjekt on tegev ametlikus võimudele ustavas ruumis või ei.

Postkoloniaalne vaatlus toetub sellele, et grotesk kui vastandumisviis ametlikule kultuurile parodeerib ametlikku võimu, näidates, kuivõrd meelevaldne on selle diskursus, ning töötab ta ümber naerualuseks.

Meil on kindlalt vaja muuta vaatepunkti: vaja on selgitada, kuidas grotesk ja sõnakuulmatus leiavad kasutamist igapäevaelus ja ka sellistes sündmustes, mida initsieerib ametlik võim, et dramatiseerida oma suurust. Ametlike ettekujutuste kõigutamist, sisu moonutamist ja groteski kasutava viljaka autorina põlistas ennast ennekõike Leonard Lapin.
















Leonhard Lapin (s 1947) "Autoportree Veenusena" 53/100 (1982) sügavtrükk fotost; plm 31 x 49,5;
signatuur all paremal; alghind 1700€

Lapini "Autoportree Veenusena" on jätkuks tema performance-praktikatele ERKIs. Autor teeb katse kehastuda aktižanri vahendusel naiseks, mis nõuab teatud näitlemisoskusi ja neid tal muidugi jätkub. Tegemist on puhtakujulise maskeraadiga, kus meesterahvas üritab esineda naiserollides või vastupidi. Kunstiajaloost tuntakse meesakte pigem vähe ning antiikajast saadik keerleb aktitraditsioon ikka naise esitamise ja vaatlemise fetišeerimise ümber. Lapin on siin kasutanud eeskujuna vanade meistrite aktimaale, kus pöörati tähelepanu modelli näoilmetele, rõhutati siivsust ning meeldivaid külgi.


























Leonhard Lapin (s 1947) "Ring IV" (1975) guašš, tušš; diameeter 21,5 cm;
signatuur all paremal; alghind 2900€

Lapini guaššmaalis "Ring IV" on esil hoopis teised rõhuasetused kui Veenusel. Siin lähtub ta massikultuuris ringlevatest popilikest naisekujunditest, mida tootsid ja levitasid Lääne moe- ja pornoajakirjad. Naine tardunud igatsuse poosis – see on pilt, milliseid väärtustati nõukogude meesšovinistlikus ühiskonnas, kus puudus avalik pornotööstus ning seesugust nõudlust asus täitma väga kirju taustaga autorkond.


























Leonhard Lapin (s 1947) "Kõnelevad kaared" 14/20 (1986) litograafia; plm 42 x 40 cm;
signatuur all paremal; alghind 1400€

Lapini "Kõnelevad kaared“ pärineb abstraktseid kaarjaid vorme kombineerivast sarjast. Autor on konstrueerinud kaartega selgesti äratuntava Matrjoška kujundi, mis teatavasti oli nõukaajal kõige levinum suveniir. Autori intrigeeriv kujundiloome esitab siin haavatud matrjoškasid, simuleerides sel teel ähvardust ja kättemaksu okupeerivale riigile.

Eha Komissarov


✳︎   ✳︎   ✳︎


Vaal galerii sügisoksjon 2021 toimub 18. novembril kell 18. Oksjoninäitus on avatud T–R 12–18, L 12–16, muudel aegadel kokkuleppel. Asume aadressil Tartu mnt 82 (sissepääs Fahle maja tagaküljel).

Oksjoniplatvormil on eelpakkumine avatud. Registreeru oksjonile SIIN.

Oksjon toimub meie hübriidplatvormil: enampakkumisel tulevad ühiselt arvesse nii saalis, veebis, telefonitsi kui kirjalikult tehtud pakkumised. Oksjoniplatvormil oksjon.vaal.ee algab eelpakkumine 11. novembril kell 10. Oksjonilt ostetud teoste haamrihinnale lisandub ostutasu ehk buyer’s premium 10%.

Tutvu kogu oksjonivalikuga SIIN.